Chez Anu

Need, kes minu Instagram'i või blogi lehte Facebookis jälgivad, juba teavad, et võtsime vahepeal Ingemariga aja maha ja pagesime saarele ära. Põhiline mõte oli minna Saaremaale spaasse, aga tegelikult kujunes meie reisist pigem tunne Saaremaad. Igatahes oli see väike reis väga hea vaheldus argipäevastesse tegemistesse, aeg võtta hoog maha ja olla koos. Lisaks, oli see minu elu esimene Saaremaa külastus, seega oli põnevust omajagu. Pühapäeva hommikul startides oli taevas väga paljulubavalt klaar, mis tegi muidugi eriti head meelt. Kahjuks aga nägime selget päiksepaistelist aega vaid kuni saartele jõudmiseni. Edasi oli ilm terve aja pilves. Samas ega me ei lasknud ennast sellest eriti heidutada. Praamiga oli päris mõnus sõita - sai õues jääd pildistatud ja hot-dogi järatud. Kahjuks oli sõit suhteliselt lühike (ainult 27 min), ei saanud õieti veel arugi, kui juba maha pidi kobima, poolik hot-dog hambus.

Aastavahetus oli meil mõnus ja perekeskne. Sõime head-paremat (Kati meisterdas kõigele lisaks veel imelise koogi), mängisime lauamänge (Ticket to Ride ja Tik Tak Boum), südaööl lasime ise paar raketti ja nautisime muidu uhket vaatemängu. Kati tehtud pistaatsia-diplomaadikreemiga brownie kook Mängude õhtu koogi ja kohviga ...ja nii see 2017 tuli Aastanumbri vahetus on alati hea aeg väikeste elu vahekokkuvõtete tegemiseks. Väike inventuur ja väike strateegia tulevikuks ei tee paha. 2016. aasta oli minu jaoks väga intensiivne - olid väga rasked ajad ja oli ka väga meeldivaid hetki. Suurim raskus, mis tuli ületada oli ülikooli lõputöö kirjutamine. Siiani ei tea, kuidas ma sellega üldse hakkama sain. Kindlasti jäi sellesse aega palju pisaraid, närvirakke ja musti mõtteid. Õnneks peab paika ütlus: "Lõpp hea, kõik hea!". Seega aasta tipp hetk oligi ehk see, kui raske koorma oma õlgadelt maha sai visata. Selline vabanemistunne oli võimas! Terve suvi oli tänu se...

August on aastast aastasse olnud üks veidi pöörane kuu, seda küll pigem heas mõttes. Ei tea, kas asi on selles, et see on ühtlasi mu sünnipäevakuu või selles, et on tegu suve viimase kuuga, kus tahaks veel viimast võtta ja kõike teha - näha. Selliseks kõike tegemise kuuks osutus august ka sel aastal (isegi eriti blogida ei jõudnud). Algas see kõik tegelikult juba juuli lõpus, kui võtsime suuna Eesti lõunaosariiki Viljandimaale. Pakkisime peale telkimas käimist taas asjad, et minna folgile ja siis veel kuhugile (tol hetkel ei teadnudki veel isegi täpselt kuhu). 29. juuli õhtul avastasimegi koos väikese kambaga Viljandi folgi melu ja kuulasime Zetode kontserdit. Milline atmosfäär seda üritust ümbritseb... Pole veel Viljandit nii elust pulbitsevana näinud. Järgmisel päeval võtsime suuna koju, aga väikese ringiga läbi Põhja-Läti. Tegime peatuse Ruhjas, et ostelda koju lätimaist toidukraami ja süüa Ruhja jätsi (pääsesin jäätist ostes õnneks terve nahaga, hoolimata hulgast herilasest, kes ...

Nagu pealkirjast näha, tegeleme hetkel aktiivselt puhkamisega. Esimene suurem plaan, mis meil suvepuhkuseks oli, hõlmas telkima minekut. Algul mõtlesime minna Peipsi äärde juba tuttavaks saanud Kauksi telklaagrisse. Tegelikult maandusime aga hoopis Lohusalu lahe ääres Meremõisa telklaagris, mis osutus väga heaks leiuks. Telkimisala oli välja sirutunud mööda rannaäärt, seega oli meil luksus käia ilma suurema jututa meres ujumas (muide vesi oli tõeliselt soe) või lihtsalt rannas raamatut lugemas ja päikeseloojangut nautimas. Telkimine on üks parimaid viise juhtme välja tõmbamiseks. Lihtsalt oled, naudid, sööd, vaatad lõket, loed, jutustad, jalutad, peesitad, magad jne. Seda kõike värskes õhus. Elasime niimoodi looduserüppes kolm päeva ja kaks ööd, mis olid õnneks soojad ja kuivad. Nüüd on vahepeal päevake kodus olemiseks, et siis jälle minna. Sellest, kuhu seekord, kirjutan juba järgmises postituses. Mere vahetus läheduses polnud üldse mitte paha telkida. Telki püsti panne...

20. juuni hommikul kell 10.00 toimus minu ülikooli lõpuaktus, kus sain kätte selle kaua oodatud kõrgharidust tõendava paberi. Muidugi sai selleks puhuks end ilusti lille löödud (äratus oli juba kell 6 hommikul). Aktus oli ilus, lihtne ja ilma liigse venitamiseta. Õnneks said päris mitmed pereliikmed lõpetamisele õnne soovima tulla, mis tegi meele rõõmsaks, samas need, kes ei saanud, vaatasid arvutist otseülekannet (muide, lõpuaktus on täies pikkuses vaadatav Tallinna Ülikooli youtube'is). Pärast aktust toimus kohustuslik pildisessioon, et jäädvustada see tähtis moment eluteel. Siit tulevad mõned klõpsud sellest imeliselt päiksepaistelisest päevast... Linnukene on kirjas!!!

Miks olin pea kaks kuud kadunud? Mõned ehk teadsid, kuid kindlasti mitte kõik, et minu selle kevade missioon oli lõpetada oma ülikooliõpingud. Täpsemalt, kirjutada valmis lõputöö ja see ära kaitsta. Tundus üks parajalt võimatu missioon, ega ma seda niisama mitu aastat edasi ei lükanud. Sel kevadel olin aga fakti ees, kas lõpetada ülikool või saada eksmatt, sest rohkem mind kooli nimekirjas poleks hoitud. Nagu ikka, hakkan tegutsema siis kui häda käes ja kõik jääb alati viimasele minutile. Lõputöö valmis kuskil paari kuuga, millest reaalset ja tõsist kirjutamisaega oli paari-kolme nädala jagu. Stress ja pinge olid meeletud, olin justkui muust maailmast ja oma päriselust ära lõigatud. Mul valmis lausa pikk nimekiri pealkirjaga "Elu pärast kooli" asjadest, mida kõike ma siis teen, kui ülikool seljatatud. Aga eks need, kes on selle ise läbi teinud teavad väga hästi, mida see lõputöö kirjutamine endast kujutab. Siiani ei saa veel päris hästi aru, kuidas see mul õnnestus. Kait...

Tahtsin teile, kallid lugejad, teada anda, et juunis saab postituste põud lõpuks läbi ning Anu on taas tublisti blogimas! Eks ma siis räägin lähemalt, miks selline pikem paus tekkis jne. Tahtsin igaks juhuks mainida ka seda, et veel viimaseid päevi ehk siis mai lõpuni on võimalik valida Bestblog.ee leheküljel oma lemmikblogisid, kus ka minu blogi on esindatud (seda siis eluliste blogide kategoorias). Kes pole veel seda teinud, siis minge ja hääletage ning arendame üheskoos eesti blogide maastikku tunnustades parimaid. 11. juunil on kohvikus Wabadus blogiauhindade jagamine, kus Eesti tublid blogijad on kindlasti kohal, seega tulge ja lööge kampa :) Hääletada saab siin! Kohtumiseni juunis!!!!

Nagu oma eelmises nutiteemalises postituses mainisin, siis tellisin omale uue telefoni - sel korral langes liisk OnePlus X peale. Kuna tegu suht uue tegijaga nutimaalimas, oli midagi uut ja huvitavat garanteeritud. Välimus on väga šikk ja väljapeetud, mis võitis kähku mu südame. Muidugi lugesin enne igasuguseid arvustusi ka, et saada parem ettekujutus, millesse end mässin. Maksumus 269€ - ja selle raha eest on telefoni küll ja veel. Tuli tellimise päevast arvestades nädalaga kohale, mis pole üldse paha. Teisel õhtul avastasime küll ühe väikese bugi, mille saime õnneks netis foorumeid lugedes lihtsalt lahendatud, seega all is good!

Juba kuu aega olen olnud nutitelefoni vaba inimene ja kasutanud hoopis oma vana nuputelefoni. Põhjuseks asjaolu, et mu nutitelefon lihtsalt otsustas ükspäev, et tema enam töötada ei kavatse. Lihtsalt ühel hetkel ei võtnud enam pilti ette, ei hakanud laadima ega midagi... täielik tellis valmis. Mõtlesin siis, et telefon juba kolm aastat vana ja et parandusse viima ei hakka. Parem maksan natuke rohkem ja ostan uue ja parema (telefone arendatakse ju niivõrd kiiresti). Uusi telefone vaadates aga avastasin, et no mitte ükski telefon ei kutsu ostma. Kõik minu hinnaklassi jäävad telefonid olid nii ühesugused, iseloomutud, tehniliste andmete poolest niivõrd väikeste erinevustega... no mida sa nii valid? Võta üks ja viska teist. Otsustasin, et pole vajagi kiirustada uue nutika ostmisega. Ehk hakkab mingi hetk mõni telefon meeldima. Kui päris aus olla, siis ega ma väga nutikast puudust ei tunnegi. Kuidagi rahulikum elu on ilma selleta. Iga viie minuti tagant telefoni näppimise haigus on täi...

Uue aasta esimesel päeval tahaksin kõigile soovida hästi õnnelikku ja positiivset aastat 2016, mis oleks täis palju põnevaid seiklusi ja rohkeid kordaminekuid! Mina isiklikult ootasin 2016. aastat pikisilmi juba mõnda aega, sest ausalt öeldes ega see 2015 minu jaoks eriti tore ei olnud. 2016. aasta suhtes on mul aga mingi seletamatu sisemine aimdus või tunne, et sel aastal tuleb õnn, rõõm ja kordaminekud ka minu õuele. Jah, mõnele võib tunduda see sinisilmne, arvata, et aastanumbri vahetus midagi elus muudaks, kuid mina oma sisemisele tundele vastu vaidlema ei hakka ning loomulikult teen kõik endast oleneva, et minu sisetunne mind alt ei veaks. Iga aasta alguses tuleb mul peale selline tegutsemistuhin ja ideedetulv, nii ei ole erand ka see aasta. Peas kihutab ringi palju plaane ja mõtteid, mis ootavad rakendust ning soove, mis ootavad täitumist :) Loodan väga, et sel aastal on ka minu jaoks varuks üht-teist, mille üle rõõmustada! Minu aastavahetus oli vaikne ja perekeskne koos ...

Olen suhteliselt kaua oma blogist eemal olnud ja selleks olid mul omad põhjused. Täpsemalt ei hakka ma siin oma juhtumistest rääkima, vähemalt praegu mitte, liiga valus on veel. Kuid tunnen, et läbielatu on mind muutnud ja sellest tahan ma rääkida küll. Eelmine kuu oli minu senise elu raskeim ja hirmsaim aeg. Selliseid läbielamisi ei sooviks ma ka oma kõige hullemale vaenlasele (kui mul neid oleks). Põhimõtteliselt kogu eelmise kuu olin ma nii tervislikult kui ka vaimselt oma elu madalpunktis. Nüüd aga tunnen, et elu isu hakkab vaikselt tagasi tulema. Lubasin endale, et hakkan ELAMA. Lõpetan kooli, hakkan ennast rohkem liigutama, et saada tugevamaks ja oma tervise taas väga heasse korda, tahan õppida uusi asju - enam ei lükka neid igasuguste vabandustega homse varna. Tahan olla alati positiivne, vähem muretseda ja viriseda ning selle asemel hoopis tegutseda. Elu on liiga ettearvamatu selleks, et mitte elada nüüd ja praegu. Samuti olen aru saanud, et ei saa elada roosades unistustes...