Chez Anu

Mõtlesin seekord teha pisikese ülevaate oma jõuludest. Alati on tore aastate pärast meenutada, mida mõnel eelmisel aastal jõulude ajal tehtud sai ning vahest on põnev heita pilk kellegi teise jõuludesse. Esimene jõuluhõnguline sündmus oli juba 11. detsembril, kui toimus töökaaslastega jõulupidu Tallinna Teletornis. Lõbus mustkunsti show, giidituur ja sööming restoranis olid selle meeldejääva õhtu koostisosad. Restoranist avanes kaunis vaade ööpimeduses ja tuledesäras linnale. Restoran Tallinna Teletornis 20. detsembril tuli pere kokku, et küpsetada isetehtud taignast piparkooke. Neid tuli ikka päris suur laar, vahepeal tundus see tegemine rohkem nagu masstootmisena :D Igatahes meie karvased ja sulelised - elevandid, jõehobud, mõmmikud, kalad, pardid jm tegelased - said kenasti valmis ning on enamuses oma tee juba kõhtu ka leidnud. Meie kaunid ja kunstipärased piparkoogid 23. detsembril katsime töökaaslastega väikese jõululaua töö juures. Igaüks oli miskit h

Seekord midagi magusat ja head veidi tervislikumas võtmes. Nimelt muffinid täisteranisujahu, kaerahelveste  ja väiksema suhkru laadungiga. Valmistasin neid muffineid tööle jõululauale. Kuna jõulude ajal saab seda magusat näost sisse ajada nii mis kole, olid vähem magusad muffinid täitsa omal kohal. See oli minu esimene katsetus täisteranisujahuga (siiani olen valmistanud küpsetisi vaid tavalisest nisujahust) ning tulemusega jäin väga rahule. Algul ehk veidi võõras, kuid mida rohkem muffineid sõin, seda rohkem meeldima hakkas :) Koostis (6 tükki) : 150 ml (täistera)nisujahu 0,5 tl küpsetuspulbrit 50 ml muscovado  suhkrut (mina kasutasin demerara suhkrut) veidi soola 4 sl kaerahelbeid 1 banaan 100 ml keefiri 3 sl oliiviõli (mina panin rapsiõliga pooleks) 1 munavalge 100 ml mustikaid Valmistamine : Säti ahi 180 kraadi peale sooja. Määri muffinivormid oliiviõliga (soovitan kindlasti mitte küpsetada paberümbriste sees, kuna pärast ei tule paber ümbert ä

Eile õhtu oli mõnusalt meeleolukas. Üle pika aja sai ennast tuulutada ja melu nautida. Nimelt käisime Katiga Saku Suurhallis Su nägu kõlab tuttavalt finaalsaadet vaatamas. Toredad inimesed, hea huumor, uhke show ja kõik sinna juurde kuuluv sära... väga meeleolukas õhtu oli. Mõned etteasted olid ikka sellised, et naerupisarad voolasid silmist, mõned aga lihtsalt panid väga tähelepanelikult ja ennastunustavalt kuulama. Ainuke asi, mis veidi häiris, oli otsesaadete ja finaalidega kaasas käiv meeletu venitamine ja miljard reklaamipausi. Siiski kohapeal ei tundunud see pausitamine arvatavasti nii hull kui kodus telekast saadet vaadates oleks tundunud, sest ka reklaamipauside ajal toimus midagi ja nalja sai samuti. Igatahes jäin õhtuga väga rahule :) Foto: Tiit Mõtus

Olen suhteliselt kaua oma blogist eemal olnud ja selleks olid mul omad põhjused. Täpsemalt ei hakka ma siin oma juhtumistest rääkima, vähemalt praegu mitte, liiga valus on veel. Kuid tunnen, et läbielatu on mind muutnud ja sellest tahan ma rääkida küll. Eelmine kuu oli minu senise elu raskeim ja hirmsaim aeg. Selliseid läbielamisi ei sooviks ma ka oma kõige hullemale vaenlasele (kui mul neid oleks). Põhimõtteliselt kogu eelmise kuu olin ma nii tervislikult kui ka vaimselt oma elu madalpunktis. Nüüd aga tunnen, et elu isu hakkab vaikselt tagasi tulema. Lubasin endale, et hakkan ELAMA. Lõpetan kooli, hakkan ennast rohkem liigutama, et saada tugevamaks ja oma tervise taas väga heasse korda, tahan õppida uusi asju - enam ei lükka neid igasuguste vabandustega homse varna. Tahan olla alati positiivne, vähem muretseda ja viriseda ning selle asemel hoopis tegutseda. Elu on liiga ettearvamatu selleks, et mitte elada nüüd ja praegu. Samuti olen aru saanud, et ei saa elada roosades unistustes