Chez Anu

Nädalapäevad tagasi juhtus selline asi, et ma sain 20. Ilus ümmargune number. Ja imelik, et sellel päeval kõik küsisid, et mis tunne on siis 20 olla. Ei saa aru. Kas minnes magama 19 aastasena ja ärgates 20 aastasena peab ennast tundma kuidagi teisiti? Kas peab tundma õlgadel ühe lisandunud aasta raskust või mis? Igatahes pani see küsimus mind täitsa kogelema, kuna no ei ole ju mingisugust teistmoodi tunnet. Aga paratamatus on see, et iga aasta tuleb meie vanusele gramm juurde ja mingi hetk hakkab see gramm ka mõju avaldama....see on elu (c'est la vie)! Uus ilus ümmargune number pani tegelikult natukene mõtlema küll, et mida teha, et mitmete kümnete aastate pärast saaksin ma oma 20-ndates oldud aastatele rahuloleva nostalgiaga tagasi vaadata:) Aga see selleks. Pidasin oma sünnipäeva vaikselt, nagu ikka, pere ja lähedaseimate sõprade ringis. On kuidagi välja kujunenud, et ma ei armasta väga lärmakaid pidusid, kuigi tulevaste juubelite jaoks on mul üks suurejooneline mõte küll, mis m

Nii täna sai seenelisi mängitud. Ausalt öeldes polegi ma enne kunagi seenel käinud. Üks kord on ikka esimene kord. Kuskil 12 paiku sai Aegviidu kandis metsa rünnatud. Oeh kuidas mulle meeldis metsas jalutada ja maapinda tuhnida. Värske männilõhn, päike ja avastamisrõõm iga kord, kui mõne seene leidsid. Meie kõigi üllatuseks korjasime sealt mõnusa portsu kukeseeni, mis ennast hästi sambla alla ära oskasid peita. Koju jõudes tegime kohe kukeseene kastet, mis ikka super hea oli. Samuti korjasime sealt ka trobikonna männiriisikaid (teate küll need pisikesed tumepruunid, mis marineeritult nämmad on), veel mingeid teist sorti riisikaid ja pilvikuid. Need kupatasime täna ära ja homme hakkab siis marineerimine. Isa nagu alati oli rohkem kõhuli või külili maas, roomas ringi ja pildistas konni, marju, seeni, sammalt jne. Saagiga võis väga rahule jääda. Müttasime metsas ringi vist pea 3h ja teinekord läheks veelgi. Muidu on eluke veerenud sellises mõnusas puhkuse ja suve rütmis. Hilja