Elu alles ees

Olen suhteliselt kaua oma blogist eemal olnud ja selleks olid mul omad põhjused. Täpsemalt ei hakka ma siin oma juhtumistest rääkima, vähemalt praegu mitte, liiga valus on veel. Kuid tunnen, et läbielatu on mind muutnud ja sellest tahan ma rääkida küll.
Eelmine kuu oli minu senise elu raskeim ja hirmsaim aeg. Selliseid läbielamisi ei sooviks ma ka oma kõige hullemale vaenlasele (kui mul neid oleks). Põhimõtteliselt kogu eelmise kuu olin ma nii tervislikult kui ka vaimselt oma elu madalpunktis. Nüüd aga tunnen, et elu isu hakkab vaikselt tagasi tulema. Lubasin endale, et hakkan ELAMA. Lõpetan kooli, hakkan ennast rohkem liigutama, et saada tugevamaks ja oma tervise taas väga heasse korda, tahan õppida uusi asju - enam ei lükka neid igasuguste vabandustega homse varna. Tahan olla alati positiivne, vähem muretseda ja viriseda ning selle asemel hoopis tegutseda. Elu on liiga ettearvamatu selleks, et mitte elada nüüd ja praegu. Samuti olen aru saanud, et ei saa elada roosades unistustes ja kellegi teise jaoks või nimel. Tuleb ikka iseennast esimeseks seada, tegeleda oma sisemaailmaga, arendada ennast ja pürgida elus edasi, mitte jääda paigale tammuma. Eelkõige aga tuleb ennast armastada, alles siis saad armastada teisi ning alles siis saavad teised armastada ka sind.
Samuti sain kogetust õppetunni, et iga asi juhtub omal ajal ja midagi nii väga tahta, et see muutub lausa kinnisideeks on ohtlik ja vale. Tuleb lasta kõigel minna omasoodu, sest kõigel on oma õige aeg. Nii säästad end pettumusest ja suurest valust, kui asjad ei lähe nii nagu sina tahad.
Kui siiani kulges minu elu suhteliselt tasaselt, ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta, siis alles nüüd saan aru sellest, et elu on ikka tõesti sõit Ameerika mägedel ja selleks, et kinni hoida, peab olema tugev, nii seest kui väljast.

Kokanud ei ole ma vist juba septembrist saadik. Lihtsalt igasugune tuju selleks on olnud mõnda aega kadunud. Nüüd millalgi tahaks katsetada crème brülee valmistamist, kuna Ingemar seda väga soovib. Liigutamisest niipalju, et käime Ingemariga 1-2 korda nädalas jalutamas, umb 6-8 km korraga. Samuti teen vaikselt tutvust joogaga. Seda olen tegelikult tahtnud teha juba ammu, aga näe olen seda taaskord pikalt edasi lükanud. Nüüd aga võtsin selle iseseisvalt ette. Nii raamatutest kui ka Youtube'ist saab päris hea ettekujutuse asjast. Samuti tahaks minna Ingemariga lähiajal seltskonnatantsu kursustele. Veel on mul peast läbi käinud ka jõusaali külastamise variant, kuna tahaks natukene lihasmassi kasvatada. Kunagistest lihastest, mis kossutrenniga kaasnesid, pole enam õrna haisugi järel.
Ammu olen mõelnud sellele, et jubedalt tahaks midagi nokitseda, käsitööd ma mõtlen. Jube kihk on olnud osta endale õmblusmasin ja sellega siis pusserdama hakata, hetkel aga kaldub mõte rohkem heegeldamise / kudumise poole. Tegelikult on mul ka üks konkreetne mõte, mida teha, aga selleks on eelnevalt vaja minna linna töövahendeid ostma. Kindlasti räägin sellest plaanist ja loodetavasti ka teostusest ning lõpptulemusest varsti siin pikemalt.
Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ka mina loodan sellest kõigest väljuda tugevamana kui eales varem. Jätan nüüd mineviku minevikku, keskendun oma elu uuesti rööpasse viimisele ja kõigele ilusale, mis mu elus juba on, sest sinna, kus on, tuleb kindlasti juurde ;)