Õhtusöök Chedis // Dinner at the restaurant Chedi

Iga aasta novembrikuus on selline tore nädal nagu Tallinn Restaurant Week. Kui eelmine aasta käisime TRW-i raames söömas Nipernaadi restoranis, siis sel aastal valisime külastamiseks välja aasiapärase restorani Chedi (asukoht Vanalinnas, Sulevimägi 1). Olin eelnevalt kuulnud selle söögikoha kohta nii mõndagi head, kuid oma silm on ikka kuningas.

Every year in November, there is Tallinn Restaurant Week. Last year we dined at the restaurant Nipernaadi but this year we chose to visit Asian restaurant Chedi (located in the Tallinn's Old Town, Sulevimägi 1). I had previously heard positive things about that place, but seeing is believing.

Sisse astudes tervitati meid laia naeratusega ning võeti vastu meie üleriided (garderoobi numbrid olid kirjutatud söögipulkadele - väga originaalne minu arust). Meie broneering oli kella 21.00-ks ja saabudes oli söögikoht täielikult rahvast täis. Interjöör oli väga muljetavaldav: punased vaibad, tume mööbel ja seinad, küünlad, aasiapärased detailid nagu Buddha pea ja justkui väike kivist templike, hämar valgustus ja mahe muusika.

Stepping in, we were greeted with a big smile. They took our coats (cloakroom numbers were written on chopsticks - very original, in my opinion) and guided us to our seats. Our reservation was at 9 pm and the place was crowded. The interior was impressive: red carpets, dark furniture and walls, candles, Asian decor including Buddha's head and a little stone temple, dim light and relaxing music.

Eelroaks olid meil Krõbedad wasabi-krevetid Kreeka pähklitega. Saime panna proovile oma pulkadega söömise oskuse (muide pulgad olid tehtud roosipuust), isegi õnnestus, kuigi tõdesime, et peame veel oma oskusi lihvima. Krevetid olid tõeliselt jumalikud - mahlased, pealt krõbedad ja koos kastme ja pähklitega moodustasid ideaalse maitsetekoosluse - sõime ja mõmisesime. Joogiks võtsin mina värskelt pressitud apelsinimahla ja Ingemar mullita vee.

For the hors d'oeuvre we had crispy wasabi prawns with walnuts. We got to test our 'eating with chopsticks' skills (btw chopsticks were made of rose wood) and we even succeeded although we admitted that we need to practice some more. Prawns were heavenly - juicy, crisp from the outside and with sauce and walnuts, they formed an ideal mix of flavors - we just ate and muttered. As a beverage, I took freshly pressed orange juice and Ingemar took a bottle of still water.

Pearoog oli veiseliha stir-fry musta pipra ja Merlot'ga serveeritud aurutatud jasmiini riisiga. Esiteks mainin kohe ära, et ports oli isane. Taldrikul serveeritud kõvade nuudlite rull mind väga ei vaimustanud - seda oli peaaegu võimatu tsiviilsel moel süüa ja ega see mingit maitseelamust ka ei pakkunud, oli lihtsalt ilus vaadata. AGA... Veiseliha stir-fry oli... mul ei jätku sõnu. Lihtsalt viis keele alla. Liha oli nii pehme, et lausa sulas suus. Sinna juurde kuulusid veel veidi krõmpsud sibula, küüslaugu, porgandi ja porru? tükid. Muidugi oli roog ka päris terav, vähemalt minu maitsemeelele, suu pani mõnusalt õhkama. Roa kõrvale toodi ka pisike kannuke sojakastmega, mida sai riisile peale niristada. Riis oli selle toidu juures väga hea kaaslane ja üllatavalt saime selle söömisega pulkade abil kenasti hakkama :) Muidugi ei jõudnud päris kõike endale sisse vehkida, kuna kõht oli juba väga täis ja magustoit veel ootas ees, kuid paremad palad sõime ikka eeskujulikult lõpuni.

For the main course we had stir-fry black pepper rib-eye beef with Merlot. First of all, the portion was big. The stiff noodle roll that was served on the plate, didn't float my boat - it was almost impossible to eat it in a civil manner and it didn't give me any taste experience what so ever - it was just looking nice on the plate. BUT... The beef stir-fry was... I don't have the words. It was simply delicious. The meat was so soft that it literally melted in my mouth. In addition, there were a bit crunchy pieces of onion, garlic, carrot and leek?. The dish was quite hot as well, at least for my taste buds, made my mouth pleasantly tingle. They brought a little can of soya sauce as well to dribble on the rice. The rice was an excellent companion to the dish and we surprisingly managed to eat it with chopsticks :) Of course we weren't able to eat everything on our plates as we were quite full already, but the best things we finished up.

Magustoiduks pakuti šokolaadi-halvaakooki mustsõstrajäätisega. Magustoit ei olnud minu jaoks õhtusöögi kõige eredam pärl. Võib-olla oli kohati asi ka selles, et kõht oli juba väga täis, kuid kook kohe kuidagi ei tahtnud alla minna. Tundus kuidagi liiga magus ja rammus. Seega minu koogi lõpetaski Ingemar ära, temale jällegi väga maitses, niiet maitsed on ikkagi väga suhtelised. Kõrvale jõime jasmiini rohelist teed, mis kulus marjaks ära, kuna vürtsikas toit oli tekitanud suure janu.

For the dessert we had chocolate halva cake with blackcurrant  ice cream. For me, this wasn't the high point of our dinner. Maybe it was the fact that by the dessert time I was very full already, but I couldn't manage to eat my cake. It seemed to be too sweet and heavy for me. So Ingemar finished my cake as well, because he liked it a lot - well the tastes are very subjective things anyway. We drank jasmine green tea and it was really good, especially because the spicy food gave us a bit of a thirst.

Kokkuvõttes nautisime mõlemad oma õhtusööki väga ning jäime oma valikuga rahule. Tõeliselt mõnus õhtu oli!

All in all, we both enjoyed our dinner immensely and were happy with our choice. We had a really great evening!