Tahan soojale maale!
Põhjus, miks ma kangesti soojale maale tahan, ei peitu mitte lõpuks maha sadanud lumes ja kenakestes miinuskraadides, vaid aina kasvavas puhkusereisi ootusärevuses. Nimelt valisime Ingemariga välja järgmise reisisihtkoha - Kreeta! Broneerisime juba oma reisi varakult ära (märksõna: soodustused!) ning nüüd tuleb terve talv, kevad ja suvi oodata enne, kui see reisuaeg lõpuks kätte jõuab. Kui väga suur igatsus peale tuleb, siis vaatan netist ilusaid Kreeta pilte - päike, helesinine vesi, mäed, palmid jne :) Reisi teema algatus tuli loomulikult minult - tegin haledat nägu ja kurtsin, et me pole juba pea 4 aastat Stockholmi kruiisist kaugemale jõudnud. Tegelikult on see täitsa tõsi, mis tõsi - viimane suurem reis oligi meie ekspeditsioon Prantsusmaale 2010. aastal. Igatahes suur ootus ja ärevus on sees, aga seni üritan nautida ilusat Eestimaa talve.
Kuna ei ole mõnda aega oma elust-olust siia kirjutanud, sest aeg libiseb lihtsalt käest, siis kirjutan veel veidi sellest, mis vahepeal toimunud. Novembris otsustasin hakata taas trennis käima, seekord siis Zumbas. Kuna mulle sellised rütmikad ja tantsulised trennid meeldivad, tundus see hea valik. Pealegi toimub trenn 1 kord nädalas ja tasuda saab kohapeal 1 trenni eest korraga, seega on kõik väga paindlik ja ajaliselt mitte ülejõu käiv. Esimeses trennis oli päris raske asjale pihta saada, kuna sellist aegluubis tantsusammude mämmutamist ja õppimist, nagu bailatinos, ei toimunud. Muusika pandi peale ja treeneri juhenduste järgi õppisid kõike käigu pealt ning erinevaid tantse ühe trenni jooksul võis olla umb 10 tükki. Järgmistes trennides oli juba veidi lõbusam olla :) Ja mulle täitsa meeldib Zumba, see on selline huvitavalt aeroobika ja tantsu vahepealne sekka natuke jõuharjutusi, kõike seda ladina rütmide järgi.
Novembris oli veel üks oluline sündmus. Nimelt sain ma oma hullupööra kardetud autosõidu lõppkoolituse tehtud. Libedasõit platsil pluss ökosõit linnas ja 10 aastased load ongi lõpuks käes. See oli tõesti nagu suure kivi südamelt langemine. Põdesin sellepärast ju aastaid, ei tahtnud lubasid ära ka kaotada, kuna ega autokool just odav lõbu pole, pealegi võib neid lube mingi hetk vaja minna. Nüüd ikka üritan mõnikord rooli ka istuda, et asi päris meelest ära ei läheks.
Eelmise aasta lõpp pakkus ka mõningaid eredaid üritusi. Sügavalt on meeltesse süübinud Hurtsi kontsert. See oli lihtsalt nii hea, et veel terve nädala pärast kontserti olin ikka veel selle mõju all - võisin neid laule kuulata väsimatult terved päevad otsa. Samuti oli väga mõnus elamus meie selleaastane jõulukontsert Eri Klas ja sõbrad Jõhvi kontserdimajas. Eri Klas juhatas orkestrit ja solistideks olid sellised võrratud lauljad nagu Ivo Linna, Maarja-Liis Ilus ja Liisi Koikson. Esituses olid Raimond Valgre, Uno Naissoo, Aarne Oidi ja Valter Ojakääru aegumatud ja kaunid eesti laulud. Kokkuvõttes oli väga meeleolukas õhtu.
Hetkel on põhiline fookus koondunud lõputöö manu. See on veel üks kivi südamel, mis on vaja sealt ära veeretada. See on ka põhjus, miks blogisse kirjutamine, kokkamine, lugemine ja kõik muud toredad asjad on jäänud tahaplaanile. Kinnitan endal, et kui kooli ära lõpetan, saan ma nende asjadega tegeleda niipalju kui süda lustib.
Päikest!!!
Kuna ei ole mõnda aega oma elust-olust siia kirjutanud, sest aeg libiseb lihtsalt käest, siis kirjutan veel veidi sellest, mis vahepeal toimunud. Novembris otsustasin hakata taas trennis käima, seekord siis Zumbas. Kuna mulle sellised rütmikad ja tantsulised trennid meeldivad, tundus see hea valik. Pealegi toimub trenn 1 kord nädalas ja tasuda saab kohapeal 1 trenni eest korraga, seega on kõik väga paindlik ja ajaliselt mitte ülejõu käiv. Esimeses trennis oli päris raske asjale pihta saada, kuna sellist aegluubis tantsusammude mämmutamist ja õppimist, nagu bailatinos, ei toimunud. Muusika pandi peale ja treeneri juhenduste järgi õppisid kõike käigu pealt ning erinevaid tantse ühe trenni jooksul võis olla umb 10 tükki. Järgmistes trennides oli juba veidi lõbusam olla :) Ja mulle täitsa meeldib Zumba, see on selline huvitavalt aeroobika ja tantsu vahepealne sekka natuke jõuharjutusi, kõike seda ladina rütmide järgi.
Novembris oli veel üks oluline sündmus. Nimelt sain ma oma hullupööra kardetud autosõidu lõppkoolituse tehtud. Libedasõit platsil pluss ökosõit linnas ja 10 aastased load ongi lõpuks käes. See oli tõesti nagu suure kivi südamelt langemine. Põdesin sellepärast ju aastaid, ei tahtnud lubasid ära ka kaotada, kuna ega autokool just odav lõbu pole, pealegi võib neid lube mingi hetk vaja minna. Nüüd ikka üritan mõnikord rooli ka istuda, et asi päris meelest ära ei läheks.
Eelmise aasta lõpp pakkus ka mõningaid eredaid üritusi. Sügavalt on meeltesse süübinud Hurtsi kontsert. See oli lihtsalt nii hea, et veel terve nädala pärast kontserti olin ikka veel selle mõju all - võisin neid laule kuulata väsimatult terved päevad otsa. Samuti oli väga mõnus elamus meie selleaastane jõulukontsert Eri Klas ja sõbrad Jõhvi kontserdimajas. Eri Klas juhatas orkestrit ja solistideks olid sellised võrratud lauljad nagu Ivo Linna, Maarja-Liis Ilus ja Liisi Koikson. Esituses olid Raimond Valgre, Uno Naissoo, Aarne Oidi ja Valter Ojakääru aegumatud ja kaunid eesti laulud. Kokkuvõttes oli väga meeleolukas õhtu.
Hetkel on põhiline fookus koondunud lõputöö manu. See on veel üks kivi südamel, mis on vaja sealt ära veeretada. See on ka põhjus, miks blogisse kirjutamine, kokkamine, lugemine ja kõik muud toredad asjad on jäänud tahaplaanile. Kinnitan endal, et kui kooli ära lõpetan, saan ma nende asjadega tegeleda niipalju kui süda lustib.
Päikest!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar