Sügisesed heietused

Sügis on ilmselgelt kätte jõudnud. Seda on tunda õhus ja kontides. Juba augustikuu lõpus pookisin kuskilt endale viiruse külge, seega veetsin mõningased päevad haiguslehel palavikus teki all. Samuti oli kurk jube valus ja tagatipuks tuli ka köha. Haige oli ka Ingemar. Nüüd olen muidugi juba mõnda aega terve olnud ja hakanud igaks juhuks multivitamiine sööma.

Tegelikult on tobe sügisest teemat kohe haiguse jutuga alustada, sest sügis ei ole minu jaoks sugugi üdini negatiivne aeg aastas. Jah, tuleb tõdeda, et külmetused ja viirused on sügiseti suhteliselt sagedad ja sama lugu on ka melanhoolia ja motivatsioonilangusega, mida tekitab aina süvenev pimedus. Kuid siiski on sügises minu jaoks midagi müstilist: värvilised puulehed, sume sügismood, tummised vürtsikad ja värvilised toidud, pimedad õhtud sooja pleedi sees kuuma teetassi ja hea raamatu või filmiga, küünlavalgus ja lõhn (samuti ka mingi väga hea lõhnaküünla aroom), seenelkäigud (hiljem neist seentest tehtud toidud), tuba täitev õunakoogi lõhn, tujukas ilm, jalutuskäigud vihmasajus (muidugi lilleliste kummikute ja vihmavarjuga), pehmed kootud kampsikud ja sallid ja säärised - seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Samuti on sügisel hingedepäev ja halloween, mis samuti annavad sügisele müstilise ja saladusliku varjundi. Seega üritan unustada, et mul on pidevalt külm nii toas kui õues ning proovin seda ilusat aastaaega ikkagi nii palju kui annab nautida.

Sügise saabumisega otsustasin ette võtta suure kadalipu, nimelt vabaneda tarkusehammastest. Oleksin pidanud seda juba ammu tegema, aga nüüd võtsin selle tõsiselt käsile. Neljapäeval tõmmatigi esimene tarkusehammas välja ning järgmine kuu on järgmise hamba kord. See on küll üpris ebameeldiv ettevõtmine, aga kui see ükskord tehtud saab, on mul tõesti hea meel ja süda rahul.

Samuti olen üritanud võimalikult tihti võtta ette mõne jalutuskäigu, kas siis pikema või lühema, et nautida loodust ja harjutada organismi jahedama õhuga, et külmetusi vältida. Igatahes eelmine aasta tundus see hästi mõjuvat, kuna terve talve olin terve ning ega sügisel ja kevadelgi hullu tõbe kallale ei kippunud (väike nohu ja köha ei vääri siinkohal mainimist).

Eelmine nädalavahetus võtsime ette seeneretke metsa. Kuna mets oli väga kuiv, siis palju seeni ei saanud, kuid natukene kukekaid ikka selleks, et teha kukeseenekastet. Väike portsjon kukekaid on veel kapis ja ootab oma korda, millal piruka sisse hüpata.

Täna tegin maitsvat läätsesuppi, mille retsepti ma kohe ka blogisse postitan.

Teile soovin värvilist ja meeldejäävat sügist!