Loetud raamatud 2012

Niisiis on aasta 2012 jäänud seljataha ning on paras aeg mõningaste aasta kohta käivate kokkuvõtete tegemiseks. Nagu ma eelmine aasta lubasin, teen iga aasta siin väikese ülevaate aasta jooksul läbi loetud raamatute kohta. Eelmine aasta ei olnud väga lugemisrohke, kuid midagi siiski. Loodan, et kui see aasta oma bakalaureuse lõputööga ühelepoole saan (ka selle tegemiseks on vaja palju kirjandust läbi lugeda), siis saan ehk mahti ka nende raamatute kallale asuda, mis juba ammu raamaturiiulis sügelevad.

Aga nüüd siis 2012. aastal loetud raamatud:

• Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur" - väga lihtne, võluv ja südamlik raamat lihtsatest inimestest. Lugu sellest, kuidas üksik Botswanas elav proua, asutas Esimese Daamide Detektiivibüroo. Tema poole pöörduti igasuguste kentsakate palvetega, kuid proua võttis igat tööotsa täie tõsidusega ning tegi alati kõik, mis tema võimuses (pani kasvõi oma elu kaalule), et teisi aidata. Tõesti väga südamlikult kirjutatud. See on sarja esimene raamat, niiet kunagi tahaksin teised osad ka kindlasti läbi lugeda.
• Carol Drinkwater "Oliiviteekond" - kuigi mulle üldiselt reisikirjeldused väga meeldivad ning Caroli mõned teised raamatud elust Prantsusmaal on olnud ka mõnusad, siis see raamat jäi minu jaoks kohati kuivaks ja igavaks. Tegemist oli uurimisreisiga, et avastada oliivipuu algset päritolu, aga lõppkokkuvõttes ta ei saanudki selle koha pealt eriti targemaks ja terve raamat oligi heietus sellest, kui salapärane ja tabamatu oliivipuu ajalugu ikkagi on. Kohati oli ka ilusaid olustiku- ja maastikukirjeldusi, kuid üldmulje ei jäänud eriti sügav.
• Dan Brown "Da Vinci kood" - raamat, mis on mul palju palju aastaid pooleli olnud, sest hetkel, kui tervet maailma vallutas Dan Browni raamatute hullus, ei suutnud mina selles midagi erilist leida. Nüüd aastaid hiljem võtsin raamatu uuesti kätte, et ikka lõpuni lugeda (mulle ei meeldi poolikud asjad) ja avastasin, et tegu on siiski äärmiselt põneva ja kaasahaarava raamatuga. Kuigi ma filmi olin aastaid tagasi näinud (mis oli pehmel öeldes jama), siis õnneks ma loo sisu väga ei mäletanud ja lõpplahendust ka mitte. Seega oli päris nauditav lugemine ja läks väga kiiresti.
• Frances Mayes "Toscana argipäev" - Frances Mayes'i võib lugeda ühtede minu lemmikautorite hulka. Kõik tema raamatud on mind viinud unelmates idüllilisse Toscanasse ning tema raamatutest õhkub päikesepaistet, Itaalia maitseid, aroome, harmooniat looduse ja inimese vahel... Seega on sobilik kätte võtta puhkudel, kui väljas on hall ja kõle, kõigest on siiber ning tahaks kuhugi ära. Häid raamatuid on lihtsalt raske kirjeldada, sest alati tundub justkui sõnadest jääks puudust.
• Muriel Barbery "Une Gourmandise" - minu esimene prantsuse keelne raamat, mille ma kaanest kaaneni läbi olen lugenud (ma päris uhke selle saavutuse üle :)). Selline huvitav ja sügav raamat, mis käsitleb nii suhteid kui ka asju, mis elule mõtte annavad. Nimelt on Prantsusmaa üks tuntumaid ja hinnatumaid gastronoome suremas ning oma surivoodil huvitab teda vaid üks asi, leida oma mälestustest üles see üks maitse, mis on tõde, tema eksistentsi alus, kõige mõte. Samal ajal kui ta pingsalt oma mälestustes kondab ja seda maitset otsib, mõtleb ta ka oma naisele, keda ta ei armasta ja lastele, kes teda vihkavad ning isegi haiglasse vaatama ei tule. Lõpus jääb tal ajast siiski puudu. Väga palju on raamatus toidu kirjeldusi ning need on päris erilised, kuna küündivad sellise detailsuseni, et sa võid peaaegu et tunda nende maitset ja lõhna :)
• Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik" - minu esimene Coelho raamat. Tahtsin hirmsasti teada saada, milles peitud Coelho fenomen ja valisingi täiesti huupi ühe tema raamatu. Lugu ei olnud minu jaoks midagi väga erilist, kuid raamatus oli päris palju õigeid mõtteterakesi elu kohta. Samas olid need mõtted sellised, mida ma ka ise olin mõlgutanud enne kui ma Coelho raamatu kätte võtsin. Seega oli seal raamatus rohkem äratundmisrõõmu kui midagi uut ja väga valgustavat. Kuigi ma ei arvaks seda raamatut oma lemmikute hulka, oli ta siiski mingil veidral moel hea. Aga nagu ma juba kuulsin, siis ma olin Coelho loomingu hulgast vale raamatu valinud ning soovituste kohaselt peaksin hoopis lugema "11 minutit", "Veronika otsustab surra" jne. Eks ma jõuan kunagi ka nendeni.
• Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" - klassika, mida ma ei olnud huvitaval kombel veel kunagi lugenud. Kohati väga pikad Pariisi kirjeldused, väga värvikad tegelased ning kohati väga hea huumor (lugesime seda Ingemariga koos ja tihtipeale itsitasime päris kõvasti). Ühesõnaga see raamat ületas mu ootusi ja osutus väga heaks lugemistükiks. Samas lõpp valmistas üllatuse/"pettumuse", kuna polnudki "happily ever after" :)