Oodates...

Viimased paar päeva on möödunud oodates. Oodates põnevusega prantsuse keele eksami tulemus, sest neid ei ole IKKA VEEL üles pandud. Oodates kooli, et saaks jälle tegutseda. Oodates, millal see vastik nohu ära läheb, mille ma üleeile endale külge pookisin. Oodates reedet, sest siis saab teatrisse.
Praegu istun siin pidžaamas arvuti taga iga paari minuti järel nina nuusates, prantsuse keeles "Väikese merineitsi" muinasjuttu kuulates ning mõtiskledes. Täna trenni vist ei peaks tikkuma, kuna nohu pärast enesetunne suhteliselt tõbine. Eile käisime Ingemariga mööda poode kolistamas, sest Ingemar tahtis oma garderoobi täiendada. Poodlemine on ikka üks väga väsitav tegevus, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ostetud riiete kotte on päris raske mitu tundi järjest mööda poode ringi vedada. Igatahes öösel ma eriti magada ei saanud (nohu pärast), seega kui koju jõudsin, pakkisin ennast nohurohtu täis ja keerasin magama tagasi. Magasin poole neljani, aga ma siiski arvan, et tõbistele inimestele on see andestatav:) Nüüd mõtlengi, et peaks omale kuuma teed tegema ja siis kuulaks veel muinasjutte:) Ja ma vist kuulen, et ema teeb köögis kooki, lähen kontrollin, ega mu kõrvad ei valeta:)
Oh nii hea on, et kui kellegagi rääkida ei ole, siis blogi on vähemalt alati olemas.