Palju uut ja huvitavat

Olengi tagasi kodus peale igalpool käimist ja olemist, mis kestis nädala. Selle nädala jooksul käisin paljudes kohtades, kuhu ma varem ei ole sattunud, ja nägin palju uut ja huvitavat. Seega päris intensiivne nädal oli ning hetkel on suht mõnus lihtsalt kodus passida, kuigi samaaegselt nats imelik ja harjumatu on ka.

Alustada võiks sellest, kuidas me laulupeol käisime. Jõudsime sinna laupäeva õhtupoole, kuid nägime veel isegi rongkäiku, mida ma enne linna tulekut olin telekast jälginud. Rongkäigus nägin ka oma Tallinna Ülikooli kursaõde Karinit, kellele me tsau karjusime. Laupäevane kontsert oli jama, oleks ma enne teadnud, et pühapäeval on see õige laulupidu, oleks arvatavasti hoopis pühapäeval läinud, aga noh, better luck next time. Sõime seal siis suhkruvatti, istusime seal kössis vihma käes ja kuulasime mingit jura. Hakkasime enne lõppu küll ära minema, aga jäime mingi suure paduka kätte ja tänavad, bussid, trollipeatused, trollid kõik olid rahva poolt ära ummistatud. Lauluväljakult läksime Mustamäele 3h. Troll oli nii ülerahvastatud, et läks ülekoormuse tõttu teepeal katki. Aga tegelikult oli trolliga jumala lahe sõita, sest terve trollitäis rahvast laulis mõnusaid eesti laule - laulupeo parim osa oligi seal :D Kui Mustamäele jõudsime, olime läbimärjad, aga sellest polnud midagi, väike tee sisse ja sooja teki alla kerra.

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva sõitsime ära Kohtla-Järvele. Teel sinna nägime Aseri kandis teeääres üleni leekides autot, õnneks inimesi sees ei olnud. Ootasime koos paari teise autoga tuletõrje, politsei ja kiirabi autod ära ja siis sõitsime edasi. Päris jube vaatepilt oli, kuidas auto täiesti maatasa põles. Kohtla-Järvel tegime igasuguseid asju: käisime linnas jalutamas, käisime Ingemari sõbra juures, käisime Toilas, Valastel, Narva-Jõesuus (NJ) rannas, Narvas, garaažis autot pesemas jne.

Kohtla-Järvel jalutamas käies võis hästi aru saada, et vene ajal oli tegemist rikka ja väga ilusa ning uhke linnaga. Praegu on sellest järel kurb vari - midagi on näiteks pargis niidetud ja tehtud, aga enamus on siiski vajunud unustuse hõlma (kunagi pargis tegutsenud lõbustuspark, šašlõki- ja pontsikuputkad, paadilaenutus jne on kadunud). Aga siiski oli tore seal jalutada, tegime kohe päris suure ringi nii, et pärast olin täitsa väsinud.
Toila oli lihtsalt super ilus koht. Jõe orus asuv Oru park oli korralikult hooldatud, suursugune ja uhke. Me jalutasime seal vist 3h, sest park oli lihtsalt nii suur. Õnneks oli ilm ka päikseline (vähemalt enamuse ajast). Väga kahju, et Oru lossi enam ei eksisteeri (sõjaajal oli see koos lossi keldris asunud miinilaoga õhku lastud). Aga see allee, mis sinna lossi asupaiga juurde viis oli lihtsalt.....sa peaaegu et võisid seal jalutades kuulda hobukaarikuid mööda alleed tulemas (ok, mul on elav kujutlusvõime :)).

Järgmine päev võtsime ette tripi Narva-Jõesuusse, et randa minna. Teel sinne hüppasime läbi ka Valaste joalt, kus me viimati vist 1. jaanuaril käisime....hea võrdluse moment oli - milline oli juga talvel ja milline on see praegu südasuvel. Narva-Jõesuu oli tõsine vene kuurortlinn. Juba asula märgi juures algas ka tasuline parkimisala, seega pidime parkimispileti ostma. Pileti ostmisega sai ka nalja, kuna müüja oli umbvenelane ja Ingemar mängis, et ei oska vene keelt ja ei saa midagi aru, mida müüja meile seletas. Nii koomiline oli vaadata, kuidas see venemammi üritas meile käte ja jalgadega selgeks teha, kus tänavatel ja mis tsoonis see pilet kehtib :D Pärast võis ta meid ikka heasti kiruda. Rannas oli suht mõnus, kohati oli nats jahe, kuna poole ajast oli ilm pilves ja tuul oli ka. Aga see väga lõppkokkuvõttes ei seganud - mängisime seal Ingemariga kaarte, Ingemar lennutas veel nats lohet ja siis käisime ikka ujumas ka ära (vesi oli vist 17 kraadi, aga täitsa mõnus). Siis tuli veel selline mõte, et kui me juba piirile nii lähedal oleme, et siis võiks Narvast ka läbi hüpata. Nii käisimegi õhtul veel Narva kindlust uudistamas - nägime Venemaa ka ära:) Jõudsime päris hilja magama, kuid järgmine hommik pidime vara ärkama, kuna oli "Unustatud mõisate" tuurile minek koos Eve, Ermo ja Elisega.
Saimegi hommikul Eve kambaga Kadrinas kokku, jätsime meie auto sinna ja Eve autoga läksime siis tuuritama. Esimesena käisime Lasila mõisas, kus giid rääkis mõisa kohta hästi huvitavaid fakte. Mõis ise oli väljast päris kena, aga seest oma ülevärvitud seinade ja kohati euroremondiga mitte midagi erilist, kuigi jah mõned ruumid olid siiski ka säilinud laemaalingutega jne. Teine peatus oli Kiltsi mõisas. Sinna jõudes teatati meile, et just see täistund jääb mõisatuur ära. Me siis käisime seal ise ringi, kuigi pärast vaatasime, et tuur ka ikkagi toimus....seega korralduslik pool jäi väga soovida. Mõis ise oli remondis ja ikka korralikult. Seega seest oli kõik ära lammutatud ja pooleli. Midagi erilist vaadata ei olnud, kuigi valmis saades tahaks sinna veel korra minna, sest siis oleks see kindlasti ilusti ära taastatud ja uhke. Kolmas mõis oli Muuga mõis. Ringkäiku tegi meile üks pisike hirmunud tüdruk (selle kooli õpilane arvatavasti). Mõis ise aga jättis sügava mulje, sest see oli väga kaunis ja suursugune seest. Sõdades ja vene ajal vähe kannatada saanud mõisas oli palju uhket säilinud. Sellega aga meie tuur ka lõppes. Eve viis meid tagasi Kadrinasse, kuhu me oma auto jätsime, ja põrutas ise edasi, samas kui meie hakkasime kodu poole sõitme, tehes Viitnal ühe väikese burksi peatuse.

Järgmine päev oli plaanis minna Ingemari suguvõsa kokkutulekule Keavasse. Kõigepealt käisime Juuru surnuaias kirikupüha jumalateenistusel ja sealt läksime koos ta vanaisa ja memmega Keavasse. Seal toimus selline tagasihoidlik sugulaste kokkutulemine, kus söödi, joodi, jutustati ja toimus ka viktoriin, mille meie tiim ära võitis (mina, Ingemar ja tema vanaisa). Muidugi olime Ingemariga kavalad ja võtsime kõige targema neis asjades kähku oma tiimi ja minul oli kirjutaja roll:D See pani mind mõtlema kui lahe on tegelikult see, kui keegi viitsib selliseid suguvõsa kokkutulekuid korraldada. Miks keegi meie suguvõsas sellist asja ei tee??? :(

Nüüd olengi ringiga tagasi kodus...imelik.