TTÜ seiklusmäng

Mind kutsuti osa võtma TTÜ seiklusmängust, mis toimus eile. Nii ma siis läksingi eile peale kooli TTÜ-sse kaema, mis värk on. Tegelikult, kuna see oli kooli üritus, siis tavaliselt teiste koolide õpilasi sinna ei kaasata, aga kuna me kursaõega olime korraldaja tuttavad, siis pigistati selle kohapealt silm kinni:) Kujutas see siis endast võistkonnaga orienteerumist TTÜ kampuses ja selle läheduses. Tiimi nimeks oli meil Lillelapsed, koosnes see minust, minu kursaõest Ragnest, TTÜ majandustudengist Kristiinast, pluss veel kolmest TTÜ noormehest (need kutid olid nagu elavad kompassid, niiet meil oli suht muretu elu;)). Orienteerumine hakkas kell 18.00 ning kestis kuni umb. 20.00-ni, selle aja jooksul tuli läbida 8 punkti ning igas punktis tuli lahendada mingi ülesanne. Ma pole juba ammu midagi nii lõbusat teinud ja nii palju naerda saanud. Ülesanded olid väga lahedad, näiteks lastemänguväljakul kinniseotud silmadega takistusraja läbimine, puuhalg jalgevahel jääpeal jooksmine (ma panin seal käna ja mitu sinikat on ka, samuti teenisime seal punktis lemmik grupi auhinna, milleks oli Lasnamäelt pärit mingi bussi aegade tabel....milline au), 30 asja minutiga meelde jätmine ja üles loetlemine, noolemäng, keerulise sudoku lahendamine, erinevate riigi lippude äratundmine, mini õhupallide täis puhumine 45 sekundi jooksul (me ei saanud ühtegi täis, kuna terve aja naersime kõveras), ristsõna mõistatuse lahendamine, õllepurkide tühjaks joomine ja apelsin kahe pea vahel jooksmine. Igatahes finišisse (TTÜ staadionile) jõudsime isegi vist nats enne kaheksat, seal pidime veel tiimiga ühe luuletuse kirjutama ja siis jõime seal sooja teed....päris külm oli muidu. Pärast hakkas veel afterparty Club Fusionis, kust me ka korra läbi hüppasime ja tervitusnapsi kaardid ära realiseerisime (pits jäägermeistrit külma vastu), aga siis lahkusime, kuna Ragne ja Urmo pidid õhtul veel Viljandisse sõitma ja enne seda minu ja Kristiina koju viskama. Koju sain kuskil 23.30 äkki, igatahes olin nii väsinud, et sõin nats ja siis kohe magama....nii kui pea patja puutus ka uinusin. Üks väike pildike mälestuseks ka lõppu. Järgmise seiklusmänguni sügisel;)